Suvel tuleb taas üle-eestiline laulupidu, juba kahekümne viies eestlaste suurte laulupühade reas. Pole vist ühtki neist saadud maha pidada, ilma et keegi kava üle nurisenud oleks. Teadagi – ühele meeldib ema, teisele tütar. Seekord aga on rahulolematuid hääli mõnel pool kuulda olnud juba enne, kui repertuaari õieti õppimagi jõutud asuda. 25. laulupeo kunstilise juhi Ants Sootsi ütlemist mööda ongi mõnel kooril praegu kavast valmis üksainus komponent: hinnang, muud veel midagi ei ole. Aga kui tõsiselt rääkida, siis mõneti on tegemist olulise ja põhimõttelise lahkarvamusega sellel pinnal, mida õieti kujutab endast laulupidu kui eesti kultuuritraditsioon. Öö-, punk- ja kõikvõimalikud muud ühislaulmised, mis pikemalt mõtlemata samuti laulupidudeks tituleeritud, on tekitanud siin-seal eksiarvamuse, nagu oleksidki spontaanne ühislaulmine ja koorimuusika suurpidu üks ja sama. Ei ole, kinnitab Ants Soots.Artiklit saab lähemalt lugeda Õpetajate Lehest.
