Meenutus 2007. aasta Eesti-Soome ühislaulupeolt
Neil päevil Pori linnas ringi liikudes tundus kohati, et me nagu ei olekski Soomes, vaid mõnes armsas toredas Eesti linnakeses - heas mõttes lauluinvasioon, niivõrd võimsalt kõlas eestlaste laul!
Valgamaalased tulid Eesti-Soome ühislaulupeolt Soomest Porist lauldes
26.06.2007
Helju Keskpalu
Meie maakonnast käis Poris Eesti-Soome laulupeol
«Südamete laulusild» kolm koori: Valga gümnaasiumi, Tõlliste-Puka-Sangaste ning
Otepää segakoor. Eestlased tundsid end seal laulurahvana.
Kahe riigi ühine laulupidu toimus 15.–17. juunini Soomes Pori
linnas. Peost osavõtt maksis lauljale 2000 krooni. Selle hinna sees olid
bussikulud kodumaakonnast Pori linna ning pärast pidu koju tagasi, laevapiletid,
söök, majutuskulud, noodivihik ja laulupeoteatmik.
Valdade koor sai elamuse hümni
laulmisest
Tõlliste-Puka-Sangaste valla koor oli leidnud endale
nii palju toetajaid, et igal lauljal tuli endal maksta vaid 800 krooni.
Abidirigent Koidu Ahk valmistas koori laulupeoks ette ja võis Soomes kindel
olla, et tema lauljail on kõik kümme sega- ja ühendkoorilaulu tõepoolest selged.
Laulupeopäev algas kakskeelsete (eesti ja soome) jumalateenistustega Pori
kirikutes.
Peopaika Kirjurinluodon Arenale mindi rongkäigus.
Võrreldes Eesti laulupidudega laulukaare all, oli Soomes kõik teisiti. Kuna
esineti vabas looduses, orkester ees, koor taga, ei kuulnud lauljad saadet. Ka
teisi häälerühmi mitte. Lauljaid aitas aga kogemus ja nad said hakkama.
«Pidu kulges mõnusalt ja vabalt ning me olime kogu
aeg selle sees. Lavaks oli lihtne mäenõlv, «lava» keskel kasvasid kased. Koore
ei rivistatud.
Koidu Ahki õde Tiia Pärnikut üllatas see, et Poris
võis päris ära unustada, et oled Soomes – nii palju oli seal kuulda eesti keelt.
Kohalik rahvas saabus peole jalgratastega. Publikul olid istumiseks
teisaldatavad palk-pingid.
«Laulupeo kava oli väga hea. Igal kooriliigil oli
seal mingi eriline pärl,» jagas oma muljeid Koidu Ahk. «Väga efektne oli
sõjaväeorkestri huvitava koreograafiaga vigurmarss. Mulle meeldis ka Viljandi
kultuuriakadeemia tudengite torupillimäng koos Eesti ja Soome koondorkestriga.
Pidu lõppes Eesti ja Soome hümni ühislaulmisega. Meie hümni juhatas Ene Üleoja.
Kolmandat salmi alustasime hästi tasa ja siis tegime võimsa crescendo.
See oli täiuslik esitus! Pärast hümne jooksime kohe laevale.»
Soome ja tagasi sõideti Stariga. Minnes oli see
tava-, tagasi tulles erireis. Laevale minnes laulis eestlaste 3000liikmeline
lauljate pere kogu tee. Laevas lauldi ühele sünnipäevalapsele.
«Soomes oli väga armas olla. Oleme ju hõimurahvad. Sinna sõites
laulsime bussis soome laule. Sealt kaasa tõime Pori kartulihelvestega leiba,»
võttis Koidu Ahk reisijutu kokku.
Valga noormehi innustas «Santa
Maria»
Valga laulurahvast esindasid kahe riigi ühisel
laulupeol gümnaasiumi kaheksateist noort lauljat segakoorist Ehe. Ettevalmistusi
selleks alustati aasta tagasi projektide kirjutamise, laulude õppimisega
laululaagrites ning peakorraldajatele ettelaulmisega. Põhjamaade Ministrite
Nõukogu, Valga linnavalitsuse ning Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse toel
said noored meeldiva muusikaelamuse. Soomlastega koos lauldes said soomekeelsed
laulud neilegi sügavama tähenduse.
Valga maavalitsuse noorsootöö peaspetsialisti Siiri
Põldsaare hinnangul ei andnud viietuhandeline lauljatevägi välja küll Eesti
laulupidude mõõtu, kuid pidulik rongkäik, Ülo Vinteri «Laul Põhjamaast» ning peo
lõpus ühiselt lauldud Soome ja Eesti hümn jätsid unustamatu mälestuse.
«Ürituse muutis suurejoonelisemaks Soome sise- ja
kultuuriministri ning Eesti kultuuriministri osalemine,» avaldas arvamust Siiri
Põldsaar.
«Muusikaõpetajana on mul hea meel, et noored lauljad
said kogeda soome helilooja Jean Sibeliuse tuntud «Finlandiat» tervikteosena,»
rääkis Reet Laanoja. «Valga poiste lemmiklauluks sai meeskooride esituses
kõlanud Alo Ritsingu «Santa Maria». Usun, et nii mõndagi neist innustab see
pärast kooli lõpetamist edasi laulma meeskooris.»
Noored lauljad olid vaimustunud Pori linnast, mis
säras päikese käes oma kaunis roheluses ning oli ülimalt külalislahke. Koori
juhil Reet Laanojal oli hea meel, et kolme päevaga sai palju korda saadetud:
tutvutud linna vaatamisväärsuste ja öömaja pakkunud kooliga, suheldud teiste
Soome ja Eesti kooridega, külastatud kontserte, šopatud, osaletud proovides ja
mis kõige peamine – laulupeol Arena suurel muruplatsil.
Jõudes tagasi Eestimaa randa, laulis kogu
laulupeoseltskond täiel rinnal. «Terminalikoridoride hea akustika tõttu oli
eestlaste laul veel võimsam kui laulupeopaigas. Tegime ühe väga positiivse
järelduse enda jaoks – Eesti on ikka väga armas maa.» Seda ütlesid Põldsaar ja
Laanoja, mõtlesid aga tõenäoliselt kõik laevalt tulnud.
Suvel tuleb taas üle-eestiline laulupidu, juba kahekümne viies eestlaste suurte laulupühade reas. Pole vist ühtki neist saadud maha pidada, ilma et keegi kava üle nurisenud oleks. Teadagi – ühele meeldib ema, teisele tütar. Seekord aga on rahulolematuid hääli mõnel pool kuulda olnud juba enne, kui repertuaari õieti õppimagi jõutud asuda. 25. laulupeo kunstilise juhi Ants Sootsi ütlemist mööda ongi mõnel kooril praegu kavast valmis üksainus komponent: hinnang, muud veel midagi ei ole. Aga kui tõsiselt rääkida, siis mõneti on tegemist olulise ja põhimõttelise lahkarvamusega sellel pinnal, mida õieti kujutab endast laulupidu kui eesti kultuuritraditsioon. Öö-, punk- ja kõikvõimalikud muud ühislaulmised, mis pikemalt mõtlemata samuti laulupidudeks tituleeritud, on tekitanud siin-seal eksiarvamuse, nagu oleksidki spontaanne ühislaulmine ja koorimuusika suurpidu üks ja sama. Ei ole, kinnitab Ants Soots.
Ööl vastu Eesti taasiseseisvumispäeva korraldas Puka vald rahvamaja pargis esmakordselt öölaulupeo, millega tähistas vabariigi 90. sünnipäeva. Vallavanema sõnul õnnestus üritus sedavõrd hästi, et sellise peo võiks edaspidigi korraldada.
